Kuuba 2007

Minu teooria internetiyhenduste ja Havanna kauguse osas sai kinnitust j@rgmises linnas, kuhu me Trinidadist edasi liikusime. Camaguey erinevad internetipunktid olid eeskujulikult varustatud nii arvutite, UPS-ide kui k6ige muu vajalikuga ning inimesed olid nagu kord ja kohus ametipostil, mida aga polnud oli yhendus. T@naseks (v6i 6igemini kyll juba eilsest) oleme Kuuba p6hjapoolses otsas, Viñaleses, mis on Havannast vaid ca. 200km kaugusel ja yhendused on taas olemas. Sedakorda pole aga t@ppidega t@hti - see linuxiterminal, millega ma praegu kirjutan, l@ks natuke sassi kui ma neid kasutada proovisin, nii et las j@@b.

Aga tagasi Camagueysse - peale Trinidadi j@ttis see linn esmapilgul v@ga kahvatu mulje - samas tuleb t6ele au andes o"elda, et peale Trinidadi j@taks suurem osa maailma linnadest kahvatu mulje. Nende kahe p@evaga, mis me seal veetsime l6puks asi siiski paranes tunduvalt - 6htusel ajal oli Camaguey l6puks t6esti armas. Eriti meeldej@@v oli laup@eva 6htu, kui inimesed kogunesid linna lipuv@ljakule (kus igal 6htul leidis p@ikseloojangul aset lipu langetamise tseremoonia, m@ngiti Kuuba hymni ja puha, t@isv@rk) kontserdile. Erinevad s@delevate s@rkidega rohkem v6i v@hem paksud t@did laulsid hingestatud hispaaniakeelseid lugusid, linnarahvas patseeris oma parimates riietes yle v@ljaku edasi ja tagasi ning kirpudest puretud koerad ajasid yksteist taga ja haukusid yhe rulluiskudega poisi peale.

Camagueys leidsin ka senise reisi k6ige meeldej@@vama kunstigalerii, mis asus otse sealsamas v@ljakul. Esimeses kahes ruumis olid turistidele myygiks m6eldud pildid - mis polnud tegelikult ka sugugi pahad. Yks neist kahest kunstnikust, kes seal seda galeriid pidasid, oli ilmselt mingi v@hemalt kohalikus m6istes kuulsus ning tema Eve Kase graafika stiilis seinamaalinguid leidsime Camagueys mitmel pool t@navatelt. Tagaruumis oli, nagu hiljem selgus, private collection ja seal oli t6epoolest v@ga ilusaid asju. Lisaks maalidele veel ka autentne Neitsi Maarja altarikuju, terve mosaiikaken ja klassikaline vist ca. 40ndate aastate punane Coca Cola kylmkapp. Baroksel diivanil lesis yks veidi unise ilmega paks must mammi, kes oli Joel Javer'i (yks neist kahest kunstnikust) personaalne muusa ning veidi aja p@rast tulid tagaruumidest turiste uuristama kolm v@ga iseteadlikku koera - husky, karvutu mehhiko koer ja mingi peletis, kelle t6ugu isegi Helelyn (kes ometi on ysna hea asjatundja koerte alal) ei osanud pakkuda, samas pidi ilma mingi kahtluseta olema tegemist t6ukoeraga, kuna NII kole loom ei saa kuidagi juhuslikult erinevate krantside ristamise tulemus olla.

Yleeile o"o"sel s6itsime yhe hooga l@bi Havanna siis Viñalesesse, kus parkisime ennast yhe kohaliku ylipyydliku vanat@di juurde - ta on nagu vanaema, kelle juures sa v@ga harva k@id ja iga kord kui sa l6puks j@lle sinna satud, meenub sulle kohe MIKS sa seal harva k@id. Tuba on meil yleni roosa, toon-toonis pitsiliste tyllkardinatega r6dule avaneva akna ees, kust vanat@di iga natukese aja tagant k@ib tuppa piilumas, seina peal on sydamekujuline rubiin@@ristusega seinakell. Eile 6htul andis t@di endast parima, et meid vigaseks so"o"ta - aga toit oli t6epoolest v@ga hea.

T@na k@isime hobustega kohalike m@gede vahel lonkimas, loodetavalt sai sealt siis l6puks ka ilusa p@evituse, millega Tallinnas Musamarisse minna kannatab . Vahepeal pidasime korra kinni yhe v@ikese katusealuse juures, kus istusid kaks vanameest - t@psemalt kyll istus yks ja teine vedeles suhteliselt liikumatult seina najal. Muidu oleks teda v6inud t@itsa teadvusetuks pidada, aga aeg-ajalt ajas tal suus olev sigar tossu v@lja. Teine onkel kutsus meid laua taha ning tegi meile triks-traks kaks mojito natural-i: raius oma matsheetega kookosp@hklil otsa maha, puistas sisse veidi suhkrut, pigistas samasse tyhjaks sidruni ja kallas peale sortsu rummi - muy bueno. Seej@rel rullis ta laua otsa peal kiirelt paar sigarit, torkas yhe mulle suhu ja pani tule otsa ja siis seletas pikalt, kuidas Viñalese tubakas on muy kvaliteetne ja muy maitsev ning demonstreeris mitmeid kordi, kuidas hea sigari saab kringliks keerata, ilma et see katki l@heks. Muuseas ajas ta jalule ka seina @@res vedeleva onkli, et see mulle oma taskust yhe teise kvaliteetse kohaliku sigari annaks, mille ma siis v@rskelt 6pitud kvaliteedikontrolli nipiga praksti pooleks murdsin. See tegi nii meie giidile kui jutukale onule koledal kombel nalja, sigari omanik kehitas ka 6lgu ja arvas, et oligi vilets tubakas, t6mbas mytsi uuesti silmile ja kobis seina najale tagasi. Enne lahkumist ostsime siis need kymme sigarit @ra, mis meie sealoleku ajal laua peal rullitud said.

Nyyd ootame m6ningase hirmuga t@nast 6htuso"o"ki. Homme hommikul kell 8 astume siit j@lle bussi peale ja s6idame tagasi Havannasse, kus plaanime veeta kaks quality p@eva jookide, so"o"kide ja pa"ikesega.

Hasta luego!

Tere kaunist reede pärastlôunat kesk-Kuubast, Trinidadist. Saabusime eile ôhtul, juba pimedas ning bussijaamas oli ootamas järjekordne optimistlik ja jutukas tädi suure sildiga "Helelyn & Tarmon", kelle sabas tüürisime oma uude ööbimiskohta.

Trinidad on kuulus nii Kuubas kui sellest väljaspool oma UNESCO kaitse all oleva vanalinna poolest - ja see on tôesti kena. Sombreerodes juhtidega hobuvankrid navigeerivaid kitsaid munakivitänavaid koos 50-ndate aastate emalaeva-suuruste Chevrolet'de, Pontiac-ide ja Fordidega, räämas rôdudel kuivab pesu ja maikades mehed ootavad räästa all päikesevarjus ôllesabas. Kuuldavasti on siin praegu käimas ka mingi karneval vôi muidu kargamine, nii et ôhtu tôotab lärmakas tulla.

Eile käisime veel enne magamaminekut kiirelt söömas mingis kohalikus kuningliku nimega restoranis, kus sai grillitud sealiha kôrvale ka kuuba vein ära proovitud - karta on, et esimene kord jäi ka viimaseks ning edaspidi loodan vähemalt mina rohkem Cristali (kohalik levinuim ôllemark) peale.

Eile sain tänaval kôndides lôpuks aru mis asi mulle kogu aeg oli nagu kuidagi veider tundunud - et midagi, mis peaks olema siiski ei ole omal kohal.. ja siis mulle koitis, et see on esimene kord olla ilmselges "kolmanda maailma" keskkonnas ILMA regulaarsete Coca-Cola graffititeta.

Internetiühenduste kiirus ja tihedus näivad olevat pöördvôrdelises suhtes kaugusega Havannast ning seetôttu ei paista piltide uploadimine kuigi môistliku üritusena, kui me kuskilt siiski peaks mône kiirema ühendusega koha leidma, siis proovime. Praegu paistab, et vedeleme siin veel paar päeva, enne kui edasi Camagüysse liigume.

Lähme nüüd ja vôtame ühed pärastlôunased mojitod teie ja kuuldavasti lôpuks ometi saabunud talve terviseks.

Adios.

Istun hetkel Trinidadis arvuti taga, millel ei tööta backspace, seega palun ette vabandust, kui teksti sisse peaks lipsama monstrum-sônu.
Proovisime just hetk tagasi ka pilte fotokast arvutisse üles laadida, kuid kahjuks see ei ônnestunud, seniks siis meie sissekanded ilma illustreeriva materjalita.

Aga nüüd siis minu sissekande juurde, millel teemaks Havana-Cienfuego ja seal asetleidnu.
Kuna unevôlg on tôsine, ei tulnud kône alla, et püüaksime Havanast minema tormata kolmapäeva hommikul kella 8-se bussiga. Guidebooki andmetel oli järgmine keskpäeval ja see kôlas kordi inimlikumalt. Bussijaama saamisega oli meil väikeseid komplikatsioone, kuna tavalised taksod ei tohi välismaalasi sôidutada ja need kes tohivad, on vanad kaagid. Vôi ettevôtlikud inimesed, kuidas vôtta. Kuigi sai täpselt kokku lepitud, kuhu meil vaja sôita ja leppisime kokku, et tasu arvestame taksomeetri alusel, venis meie sôit kahtlaselt pikaks ja sisemine kompass vihjas, et sôidame kuidagi kahtlaselt kaarjalt. Pôhimôtteliselt oli see tôesti mingi väike bussijaam, kuhu me lôpuks saabusime, aga seal polnud ühtegi bussi, mis meid kuhugi sôidutaks. Seevastu jälle terve hulk ettevôtlikke inimesi, kes olid nôus meid autoga kuhuiganes viima. Tagantjärele môeldes ehk veidi kategooriliselt nôudsime, et meid siiski ôigesse bussijaama viidaks. Minu kurvastuseks on sônastikud liiga diplomaatiliselt koostatud, ma ei leidnud sealt ühtegi krôbedat vandesôna, mida antud olukord ju ometi vääris!
Bussijaama jôudsime aegsasti, ligi kaks tundi enne bussi väljumist. Välismaalastele oli seal uhke kahe laua ja monitoriga ootesaal, aga see môistagi ei tähendanud, et me seal ülemäära oodatud oleksime olnud. Meilegi tuttava vana hea tavaselt on ametnik kôige tähtsam inimene maailmas--neid oli seal ühe saali ja kahe laua peale kokku 5 kädistavat tädi. Kuna kôigile tööpinda ei jagunud, oli teistel vôimalik küüsi lakkida, lauanurga peal istudes jalgu kôlgutada ja telefonitoru otsas rippuda. Tarmol jäi üks seik kahe silma vahele--see, kuidas üks tädi varjamatult oma sukapükse üles sikutas. Mina sukapükste vihkajana oskasin talle kaasa tunda, need olid, teate küll, need rôveda ebaühtlase koega, mis üldse üleval ei seisa ja kergelt katki lähevad.
Igatahes, meid saadeti iga üritamise peale resoluutselt tagasi oma kohale istuma ja kästi oodata. Viimane tädi, kellelt pileteid küsisin, pööritas demonstratiivselt silmi, kui kuulis, et me juba järgmise bussi peale pileteid loodame saada.
Aga lôpuks, 15 min enne bussi väljumist, me need piletid ikka saime. Pileteid üle andes kummardus ametnikutädi üle laua ja üle prilliraami mind usalduslikult silmitsedes sosistas, et ta sôbrannal on Cienfuegos muy bonita vôôrastemaja otse kesklinnas. Kuna meie hispaania keele oskusega on nagu on, jäi mulle selgusetuks, kuidas me sôbranna üles leiame, aga jäime uskuma, et kui vaja, lahenevad siin Kuubal asjad iseenesest. Ja nii ta läkski ja tänaseks oleme juba ülejärgmises soovitatud vôôrastemajas ja arvata vôib, et kui meile see sobib, vôime reisi lôpuni selles "sôbrannade vôrgustikus" edukalt püsida. Igas bussijaamas on meid oodanud suur silt "Helelyn & Tarmon".
Cienfuego majaproua oli hea tava kohaselt well-connected, hetkega oli meile organiseeritud hommikusöök ja transport järgmiseks päevaks Delfinaariumisse.
Cienfuego ise oli väike ja vaikne linnake, millele ühe ôhtuga tiiru peale tegime. Kuna tundus, et seal järgmiseks ôhtuks enam tegevust ei jagu, otsustasime järgmisel päeval peale delfiini-üritust Trinidadi edasi liikuda.
See viimane oli pôhjus, miks me üldse siia kanti tulime--minu selle reisi üks suuri soove oli saada koos delfiinidega ujuda. Enne ujuma pääsemist tuli ära vaadata kohustuslik etendus kahe merelôvi ja delfiiniga. Vanale kogenud dresseerijale nagu ma olen, hakkas kohe silma, kuidas üks merelôvidest "pani täiega tüdinenud akitat"
Ujumisel paigutati meid teise gruppi, mis mulle sobis, kuna terve selle aja ônnestus mul kôrval basseinis ujuva delfiiniga tutvust sobitada. Pole môtet varjata vaimustust--nad on ikka ühed lôpmata armsad ja sotsiaalsed loomad, kes ise inimesega aktiivselt kontakti otsivad ja end kôhu ja lôua alt silitada lasevad. Ja kui see oleks korraldatav, elaks mul neid kodus vähemalt kaks tükki. See aga môistagi tähendab kliimavôôtme vahetust ja selles osas tuleb meil koju tagasi jôudes Chibaga tôsistesse läbirääkimistesse asuda.

Kodust lahkumine kujunes veidi pingeliseks, Helelyn püüdis viimasel ööl enne väljalendu veel oma koolitöid ära lôpetada - mis päriselt siiski ei ônnestunud ja nii kirjutabki ta praegu Havanna Kapitooliumi internetipunktis kôrvalarvutis oma antropoloogia-esseed, et see siis ikka ilusti ôigeks tähtajaks saadetud saaks.

Seoses selle pisikese segadusega juhtus seekord nii, et Helelynil ei olnud aega kirja panna meie broneeritud casa ei aadressi ega telefoninumbrit - millest küll polnud suuremat probleemi, kuna casa omanik pidi meil lennujaamas vastas olema. Plaan oli kahtlemata väga hea, aga kui me lôpuks peale ligi kahetunnist pagasiootamist ustest läbi saime, oli seal küll hulk igasuguste siltidega inimesi, aga ei ühtki sellist, millel midagi meie nimede sarnast peal oleks. Ja kuna Havanna lennujaama internetikuut oli selleks korraks juba suletud pidimegi kiirelt plaane muutma ning leidsime Lonely Planetist vanalinnas asuva ning kindlust andva nimega vôôrastemaja Jesus y Maria, helistasime sinna, kuulsime et kohti on ja olime taksoga ca. 20 minuti pärast seal ukse taga.

Sees selgus, et kohti on, aga mitte täna. Aga sellest pole muidugi mingit häda, sest praegu tundub, et igal kuubakal on vähemalt kaks sugulast, kes Havannas casa particular-i peavad ja viie minuti pärast oli kohal mingi pisem, vilavate silmade ja vahatatud juustega aktiivne mehike, kes meid sappa vôttis ning juhatas paariminutise jalutuskäigu kaugusel asuvasse järgmisesse casasse, kus me siis eilse öö magatud saime.

Tänase päeva veetsime Havanna vanalinnas kolades - mis on üks äärmiselt armas vanade erinevas lagunemisastmes koloniaalstiilis majade rägastik, kus kunstigaleriide ja muuseumite kontsentratsioon ruutmeetri kohta on ilma kahtlusteta üks maailma kôrgemaid, kui mitte kôige kôrgem. Lisaks tundub, et igas kohalikus muuseumis on môni tädi, kes sind vastuvaidlemist sallimata endale sappa haagib ja siis pôhaliku tuuri korraldab - ning selgub, et kui piisavalt aeglaselt rääkida saame me Helelyniga môlemad hispaania keelest ilma suuremate probleemideta aru. Muide, just siin oma arvutijärjekorda oodates käisin mööda Kapitooliumi koridore veidi ringi ning, nagu tavaks, astus mu juurde üks tädi, kes uuris, et kas ma senatiruumi juba olen näianud. Kui selgus, et ei ole, siis saingi 10-minutise erakülastuse saali, kus kuni 1959. astani peeti Kuuba senati istungeid - tädi rääkis mulle pikalt kes kus istus ning ei andnud enne rahu, kui ma kônepuldist valjul häälel senaatoreid tervitades akustikat olin proovinud.

Praegu planeerime homme juba Cienfuegosse edasi liikuda ning jätta pôhjalikuma tutvumise Havannaga reisi lôppu. See tähendab aga hommikul kella kaheksaks bussijaama jôudmist, mille edukuses me hetkel veel väga veendunud ei ole. Aga noh, see on alles mañana.